kes peaks minu ettevõttes kliendi jätkusuutlikkuse nimekirja täitma

Praktika: pole seaduslikku funktsiooni, kuid faktilisi allikaid

Puudub seadus, mis ette kirjutaks, kes kliendi jätkusuutlikkuse küsimustikule vastab. See erineb näiteks NIS2-direktiivi artikli 21 lõike 2 kümnest meetmest, kus juhatajatel on oma vastutus. Jätkusuutlikkuse küsimustiku puhul — olenemata sellest, kas see on eraldiseisev või kasutab EFRAG VSME-standardi põhimoodulit — määrab klient ise, kuidas ta protsessi ettevõttes jagab. Praktikas asub see seal, kus andmeid juba hallatakse: inimressursside osakond töötajate arvude, rahandus käibefiguuride, haldus energiatarbimise ja mõnikord kvaliteedijuht sertifikaatide ja poliitika puhul.

Sageli tekitab segadust mitte see, kes nuppu vajutab, vaid kes alusandmeid esitab. Keegi, kes kui palju töötajaid ettevõttel on peab täitma, vajab teistsuguseid lähteandmeid kui keegi, kes peab näitama, kas kas ettevõte kasutab oma teenuseid AI-süsteemeTäpselt seetõttu on ketijuhendil teema kohta omanik: mitte üks isik ei täida kõike, vaid üks vastus küsimuse kohta tuleb alati selle isiku käest, kes fakti tunneb. Küsimustik ise esitatakse siis ametlikult ühe konto kaudu, tavaliselt selle poolt, kes kliendi portaali haldab — kuid sisu tuleb ettevõtte mitmest kohast.

Kust see tuleneb: CSRD kohustab aruandlust, mitte funktsiooni

Direktiiv (EL) 2022/2464, CSRD, kohustab teatavaid suuri ettevõtteid jätkusuutlikkuse aruandlusele, kuid ei reguleerita seda, kes tarnijas küsimustikule vastab, mis sellest tuleneb. EFRAG VSME-põhimoodul, mis on mõeldud börsinoteerimata väike- ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks, kes selliseid küsimusi saavad, kirjeldab, milliseid andmeid küsitakse — samuti mitte seda, kes neid ettevõttes kogub. Kuidas seda organisatsiooniliselt korraldada, on seega ettevõtja enda valik, nii nagu ta ise määrab, kes ettevõttes teab, milline registreerimisaadress või milline sektor on aktuaalne.